1st Finno-Ugric Branding Conference (Oct 13-14, Tallinn)

1^st INTERNATIONAL FINNO-UGRIC BRANDING CONFERENCE

October 13-14, 2011 – Tallinn, Estonia

For detailed information, please visit the Conference website:

soome-ugri kuvandikonverents (13-14.10, Tallinn)

Detailse info saamiseks palun külasta  konverentsi veebisaiti .

U-Pööre võeti Soome-Ugri Noorteorganisatsiooni MAFUN liikmeks

1-3.augustil Saranskis (Mordva Vabariik, Vene Föderatsioon) toimunud Rahvusvahelise Soome-Ugri Noorteassotsiatsiooni MAFUN 10. kongressil võeti MTÜ U-Pööre organisatsiooni liikmeks. Lisaks valiti MTÜ U-Pööre juhatuse liige Oliver Loode Eesti esindajana MAFUNi juhatusse. Tegemist on oluliste verstapostidega MTÜ U-Pööre jaoks, mis toetavad ühenduse hõimurahvaste suunalisi tegevusi.

MAFUNi kongressil kinnitati resolutsiooni kavand, mille prioriteetseteks suundadeks lisaks soomeugri keelte ja kultuuride säilitamisele on avalik diplomaatia (sh koostöö tihendamine ÜRO Põlisrahvaste Foorumi ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega) ning etnomajanduse ja -ettevõtluse hoogustamine soomeugri piirkondades. Resolutsiooni täisteksti avaldab U-Pööre peale lõpliku redaktsiooni kinnitamist.

Kongressil valiti ka uus tegevjuhtkond: MAFUNi president Vassili Nemetškin (Mordva) ning asepresidendid Svetlana Koltšurina (Permi krai) ja Sampsa Holopainen (Soome). Järgneva kahe aasta jooksul asub MAFUNi peakorter Mordvamaal Saranskis, samas kui 2013 a. kongress on kavas läbi viia Helsingis.

Siinkohal kutsume üles kõiki soomeugri teemadest huvitatud Eesti noorteorganisatsioone ja ka veel organiseerumata noori meiega ühendust võtma (u-poore@hotmail.com, +372 513 2992), arutamaks koostöövõimalusi nii rahvusvaheliselt (sh MAFUNi süsteemis) kui ka Eesti-siseselt. Ugrimugri asi vajab ajamist!

Kodanikuühiskond ja tuumateadus

Viimastel aastatel on Eestis hakatud rääkima vajadusest ümber vaadata energeetika valdkond ja otsida uusi ja tasuvamaid mooduseid energia tootmiseks, et kindlustada meie sõltumatust ja kaitset. On välja käidud ideed Eesti oma tuumajaamast ja alternatiivina mõte osalusest Leedu vastavas projektis. Sellest esimesest tahaks aga paar sõna kodanikuühiskonna valguses rääkida.

On ilmne, et riigi valitsus on võtnud tuumaenergiat pooldava hoiaku. Energiahiiule (väikese Eesti mõistes) Eesti Energia on antud luba läbi viia uuringud Suur-Pakri saarel, et selgitada välja selle asukoha sobivus tuumajaama ehitamiseks. Ajakirjanduses on tehtud agaralt lobby-tööd.

Täna on tuumajaama vastaste jaoks õige hetk ruuporid suule võtta ja valju häälega öelda, mida öelda on. Kui meid üldse kuulda võetakse, siis on aeg selleks käes nüüd ja praegu!
Soovin juhtida tähelepanu mõnele faktile ja ka oletusele, mis puudutab tuumaenergia kasutusele võttu meie väikeses riigis ja meetodeid, mida kasutatakse rahva lollitamiseks.

Miks häirib mõte tuumajaama ehitamisest Eestisse?
Kindlasti segab mõte tuumaenergeetikast kui miski, mis toob eredalt meelde 80-ndate aastate keskpaigas toimunud katastroofi Nõukogude Liidus, millest olime mõjutatud ka meie tolleaegses Eesti NSV-s. Täna teame, et tegu oli lörri läinud katsetusega. Ma julgen väita, et selle katse juures viibisid valdavalt teadlased, millest omakorda söandan järeldada, et ükskõik kui kompetentsed me ka ei oleks, inimlik eksimus ei ole kunagi 100 % välistatud.

Isegi kui me välistame inimliku eksimuse, siis tuleb mängu force majeure, asjaolud mida me juhtida ei suuda. Me ei ela seismiliselt sama aktiivses piirkonnas kui jaapanlased, kuid siinmail on esinenud maavärisemisi. Väidet, et meil ei juhtu eales midagi samalaadset saab kinnitada üksnes teatud tõenäosuse astet kasutades, mitte eales ei saa me aga väita 100%-liselt, et elame rahulikus paigas ja igasugune maavärinast otseselt või kaudselt tulenev mõju on välistatud.

Tuumajaama juures häirib see, et ta toob endaga kaasa kõrgema turvariski.
On vaidlematult fakt, et tuumajaam on strateegiline objekt nii energia tootmise kui ka julgeoleku mõttes. Me ise joonistame oma seljale märklaua.

Küllap on tuumajaama pooldajate esimene põhjendus see, et vastuseis põhineb paljuski emotsioonidel ja sellel ei ole teadusega mingit pistmist. Seejärel kasutatakse tugevamaid relvi nagu väidet "te ei ole tuumateadlased, te ei tea sellest midagi." Küsiks seepeale vastu, kas selleks, et väita, et revolver on ohtlik, peab olema relvaekspert. Sugugi mitte! Ka selleks, et väita, et tuumajaam on ohuks meile kõigile, ei pea olema tuumateadlane. Meil kõigil on õigus oma arvamust selles küsimuses välja öelda ja seda sõltumata meie hariduslikust taustast. Ja otsus, kas rajada tuumajaam või mitte, ei pea ja ei saagi, tugineda üksnes teaduslikel faktidel. Üks akadeemik väitis aastaid tagasi, et tuumajaam on ohtu, tuues näiteks Jaapani kui maavärinate rohke piirkonna ja selle, et enamus sealsest energiast saadakse tuumajaamadest. Täna toodud näide enam ei sobi. Nõnda ei saa me kõike uskuda, mida meile räägitakse isikute poolt, kes on Teaduste Akadeemia liikmed. Me peame usaldama oma kõhutunnet ja talupojamõistust.

Mind teeb murelikuks viis, kuidas valitsus on tuumaenergiaküsimust lahendama hakanud. Nad ei ole alustanud algusest, vaid keskpaigast. Kui Eesti Energiale väljastati uuringuluba, võis siit-sealt kosta nurinat, algatati allkirjade kogumine. 01. septembriks 2010 olid allkirjad Pakri tuumajaama vastu andnud veidi üle 3000 inimese.

Alatu on olnud kodanikuühiskonna ühe toimimise vahendi- mittetulundusliku ühingu asutamine eesmärgil propageerida tuumajaama rajamise ideed. Mittetulundussektor on kodanikuühiskonna sektor, see ei ole avaliku võimu mängumaa. Sellist vahendit ei ole eetiline kasutada valitsuse poliitika ellu viimiseks. Olgu siinkohal argumendiks ka see, et riigil on omad institutsioonid, mida selleks kasutada. Ometi on asutatud MTÜ Eesti Tuumajaam, mis on oma missiooniks võtnud küll tuumaenergia küsimuse arutelu ning poolt ja vastu seisukohtade tutvustamise, kuid mis oma sõnades ja tegudes on ilmselgelt ebaobjektiivne ja tundub töötavat valitsuse käepikendusena. Ühingu liikmeks on valitsupartei juhatusse kuuluv isik ja ühingu juhtivatest isikutest kaks kuuluvad samuti koalitsioonierakonna ridadesse. Ei saa olla kaksipidi mõtlemist otsides tõendeid seostest valitsuse poliitika ja konkreetse ühingu tegevuse vahel.

Me ei pea ühingu juhtkonda kuuluvate isikute nimesid lugedes kaua kahtlema selle mtü tegelikus eesmärgis. Asjaolu, et mtü-sse kuuluvad äri ja teadusega seotud isikud, lubab järeldada kaht asja- tuumajaama rajamisest Eestisse kavatsevad kasu lõigata üsna mitmed, aga mitte liiga paljud (see tähendab kasu lõikavad valitud) ja tuumajaama vastaste argumendid kavatsetakse teaduslike faktidega pihuks ja põrmuks teha jättes mulje nagu oleks tegu rahva seast võrsunud arukate inimeste algatusega- mittetulundusliku ühingu liikmete kui vaba ühiskonna kodanike arvamusega.

On suur oht, et tuumajaam ehitatakse Eestisse rahvaga aru pidamata. Selleks kartuseks annab alust ka tõsiasi, et Eesti juhtivad ülikoolid on avamas ühist õppekava, mille eesmärgiks on koolitada tulevasi magistrikraadiga tuumaenergeetika spetsialiste tuumaelektrijaamale ja järelvalve organitele Eestis. Õppekavad on tagatud rahastusega Sihtasutuse Archimedes poolt (rahastatakse omakorda riigi- ja eurovahendite arvelt), mis omakorda on kinnituseks sellele, et tuumajaama rajamiseks on selge suund võetud.
Ohuks on ka see, et kevadel toiminud üldvalimistel saadud võitu võib valitsuspartei pidada kaudselt ka tuumajaama Eestisse rajamise heakskiitmiseks- valides neid, andis rahvas oma arvamuse ka tuumajaama osas.
Kartustele lisavad tooni ühe akadeemiku hiljutised väljaütlemised riigimeedias, mille kohaselt tuumajaam Eestisse tuleb niikuinii.

Keskkonnaõiguses kehtib printsiip, mille kohaselt tuleks tegemata jätta see, mille tagajärjed meile veel selged ei ole, tuleks tegemata jätta see, milleks meil teadmised puuduvad. Jaapani katastroofi värske näite varal väidan, et tuumaenergia on keskkonnaohtlik energialiik ja sellega kaasneda võivad negatiivsed mõjud võivad olla ülisuured. Eesti ei ole oma territooriumilt nii suur, et lubada endale riske, mille realiseerumisel muutuks pikaks ajaks elamiskõlbmatuks osa Mandri-Eestist.

Rahvale tuleb anda sõna enne kui nõnda olulises küsimuses poliitkat hakatakse kujundama. Fakt, et rahva poole ei ole seni pöördutud viitab sellele, et meie riigi juhid peavad oma kodanikke tülikateks ja rumalateks. Tuumajaama ehitamise küsimuses tuleb, enne kui selleks järgmisi reaalseid samme astutakase, läbi viia referendum, millele aga ei tohi eelneda mingisugust valitsuse poolset propagandat.

Erinevalt tuumateadusest on kodanikuühiskonna reeglid lihtsad- rahvalt tuleb arvamust küsida ja vaid siis saame rääkida demokraatiast kui rahva võimust.

U-Turn Planning to Join Karelian-Finnish-Estonian Co-Operation Project as Partner

U-Turn NGO has been invited by Karelian youth organization 'TRIAS' to join as partner for the project „Indigenous Peoples of Eastern Baltic region: Identity, Cooperation and Development. Strengthening the role of indigenous ethnic groups of Ludians, Karelians and Seto in regional socio-economic development through cultural heritage, identity and cross-cultural dialogue." pending approval of the project application from the European Development Fund.

General objective of the project is to implement innovative models of co-operation and development of partnerships within and between regions of small indigenous ethnic groups in Russia, Estonia and Finland. Specific objectives of the project include:

• Increase in ethnic self-awareness of representatives of Ludian Karelian ethnic group
• Development of partnerships and increase in mobility among cultural and business communities as well as local administration in the habitats of small ethnic groups in Russia, Estonia and Finland
• Research and implementation of mechanisms to increase the level of ethnic self-awareness for the revival of indigenous culture and languages but also to improve quality of life of ethnic groups, to increase tourist appeal of these regions, to increase ecological responsibility and protect the environment.
• Creation of common tourist information platform based on shared values and historical-cultural heritage
• Development of instruments and venues for public discussion and exchange of ideas for representatives of local administration, business, non-commercial sector and cultural sphere, formation of partnerships between these stakeholders.
• Elaboration of the system of joint events and festivals, offerings of joint tourist products, thematic routes and packages for the tourist market
• Creation of an expert network to develop new local and regional destination brands.
  

Additional partners of the expected project include Union of Rural Municipalities of Setomaa (Estonia), Nuori Karjala (Republic of Karelia, Russia), Finland-Russia Society (Finland) and Association of Ludian Karelians in Helsinki (Finland).

Valimised ukse ees

Ajaleht Valgamaalane pakkus 2011.aasta jaanuarikuu lõpul oma lugejatele võimalust esitada küsimusi Valgamaal Riigikokku kandideerivatele isikutele, millisest võimalusest ühingu U-Pööre liige meelsasti kinni haaras (pikemalt: http://www.valgamaalane.ee/?id=386093).

Ajalehele edastati alljärgnevad küsimused:
1. Milline on Teie seisukoht Iraagi sõja ja Eesti Vabariigi osaluse suhtes selles sõjas, silmas pidades, et USA ründas Iraaki ilma ÜRO julgeolekunõukogu sanktsioonita, muutes rünnaku sel ajahetkel, nagu Kofi Anan (ÜRO tollane peasekretär) 16.09.2004 väljendus- ebaseaduslikuks ning tuumarelva, mille olemasolu oli ründe õigustuseks, okupeeritud riigist ei leitudki?

2. Mida arvate Palestiina Omavalitsuse püüdlustest iseseisva riigi poole ja kuidas hindate Eesti Vabariigi vaoshoitust olukorras, kus Palestiina Omavalitsuse esindusele on oma riigis saatkonna staatuse andnud Iirimaa (ja Prantsusmaa ja Hispaania)?

3. Kas Teie arvates on üksikisikule kehtestatud kautsjon Riigikogu valimistel kandideerimiseks mõistliku suurusega või piirab see liigselt isiku passiivset valimisõigust?

4. Milline on Teie hinne Eesti riigi praegu võimul oleva koalitsiooni tegudele/püüdlustele leevendada majanduskriisi mõju eesti elanikele skaalal 1-5 (5 -väga hea, 4- hea, 3- rahuldav, 2-halb, 1-väga halb)?

5. Kas Pakri saarele tuumajaama rajamise ettevalmistused on Teie arvates olnud kooskõlas arenenud kodanikuühiskonnaga demokraatlikule riigile omase avatuse printsiibiga (ei/ja)?

6. Kas Teie arvates on eetiline poliitilisel meeleavaldusel kasutada oma sõnumi edastamiseks elusaid loomi (ei/ja)?

7. Kui suur on Teie arvates minimaalne aga piisav sissetulek kalendrikuus 4-liikmelisele perele (ema, isa, 2 kooliskäivat last vanuses 12-18), et end ära majandada st. katta eluasemele (üür või eluasemelaen, elekter, küte, vesi, side), söögile, riietele, transpordile, haridusele tehtavad kulud ja kui suur on hetkel summa, millega peaks riigi arvates pere kalendrikuus toime tulema (palun abimaterjale mitte kasutada ja anda vastus nii nagu parasjagu meeles on)?

Meeldiva üllatusena leidsid ajalehe poolt kasutust neist tervelt viis, olgugi, et osaliselt lühendatuna. Kandidaatidelt ei küsitud küsimusi nr 1 ja nr 6. Oleks kindlasti olnud huvitav teada kandidaatide arvamust ka neis teemades, kuivõrd Riigikogu tulevase liikme arvamus nii võõrriigi okupeerimise kui ka loomakaitse osas oleksid aidanud siinkirjutaja arvates valijal paremini orienteeruda kandidaadi vaadetes.
Sellegipoolest, on tore, et ajaleht lugejate küsimusi arvestas ja vastused, mis küll mõneti ettearvatavad olid, osutusid kohati siiski põnevateks. Positiivseks siinkohal peab allakirjutanu kandidaadi oskust ise mõelda ja julgust otse öelda, seevastu mõnede kandidaatide mitte midagi ütlevad vastused panid kahtlema, kas kandideerimine siiski nende puhul see kõige õigem samm oli. Aga eks see olene ka millise mätta otsast asja vaadelda- mõnikord on oskus pikkade lausetega sisuliselt midagi öelda hädavajalik. Eelkõige diplomaatias. Ja, nagu mitmed meie kandidaadid arvavad, ja nagu vastusteski ilmneb, on väikeriigil vaja olla tihtilugu diplomaatiline ja oma sõnu valida.

Siinkohal väike kokkuvõte vastustest.
Vastasid 14 kandidaati.

Palestiina iseseisvuse küsimuses jäi domineerima demokraatiat toetav seisukoht, olgugi, et õige mitmed vastajad arvasid, et Eestil on endalgi probleeme, millega tegeleda. Vastati ka, et maailmapoliitikas kehtivad omad reeglid ja riikide vahelises suhtluses tuleb neist kinni pidada. Vaoshoituse osas jäädi napisõnalisemaks, vaid üks vastanutest lubas endale väite ümberlükkamist- märgiti ära koostööd Eesti riigi ja Palestiina vahel, erinevate institutsioonide ja organisatsioonide visiite, mida peeti panuseks konflikti lahendamisse.

Kautsjoni suurust Riigikokku kandideerimiseks pidas vastanutest neli selgelt liiga suureks. Ülejäänud kümme põhjendasid oma seisukohta sellega, et kautsjon distsiplineerib, hoiab eemal naljategijad ning põhjendati ka nõnda, et kui ikka otsustatakse kandideerida, siis küll selle raha ka leiab.

Koalitsioonile anti konkreetseid hindeid kümne vastaja poolt ja keskmiseks hindeks kujunes 3,5 ehk siis hea ja rahuldava vaheline hinnang.

Seitse kandidaati leidsid, et tuumajaam võiks Pakri saarele tulla. Mõned kandidaadid selgitasid, et vaid siis, kui on läbi viidud uuringud ja need on positiivsed, võiks jaam tulla. Viis vastanut olid selgelt eitaval seisukohal. Tuumajaama rajamise vajalikkust põhjendati vajadusega olla energia-alaselt sõltumatum.

4-liikmelise pere kuusissetulekuks arvati olevat piisavaks vahemik 500-2250 € ehk siis, leiti, et üks kahe täiskasvanu ja kahe kooliskäiva lapsega pere võiks hakkama saada alates 500 eurost kuus.

On kahju, et üksikkandidaate Valgamaal seekord ei olnudki. On kahju, et valimistel osalevate erakondade ring ei ole oluliselt muutunud. On positiivne, et erakondade nimekirjades on uusi inimesi ja seetõttu võimalus mingilgi määral muutusteks, mida Eesti vajab.

Valimistele ei tasu minna lihtsalt pimesi oma kodanikukohust täitma. Oma valiku tegemise aluseks võiks võtta eelnevalt läbiloetud ja kaalutud valimisplatvormid. Loomulikult ei saa uskuda kõike, mida lubatakse. Veelgi enam tuleks aga juba praegu Riigikogus istuvaid kandidaate uurida. Tuleks uurida, millega on nad silma jäänud, mida head riigi ja rahva hüvanguks korda saatnud. Tuleks meenutada, kas tegusid tehti ka kahe valimise vahelisel ajal aktiivselt või ärgati alles enne uusi valimisi.

Siinkohal kutsub ühing kõiki valimisõigusega kodanikke, kel vähegi valikut on, minema ja valimistel oma sõna ütlema.

Estonia's Iceland Moment

Estonia will mark the 20th anniversary of the restoration of its independence in August of this year. It will be a major milestone in a remarkable year - one that brought the European Capital of Culture to Tallinn and the euro to Estonia. It will also be an occasion for numerous speeches and newspaper articles on how our independence was won back, whether this is "the Estonia that we wanted," and what it means for Estonia to be an independent country in a globalized world.

To a large extent, the anniversary will be a rather Esto-centric, self-congratulatory affair. I, however, offer a proposal to use it for something even more meaningful – as an opportunity to show ourselves and the world that Estonia is as committed to the idea of freedom as it was in 1991 – by recognizing the independence of Palestine.

There are at least four compelling reasons why Estonia should formally recognize Palestine’s independence, not just (passively) support a two-state solution as is current official policy.

Firstly, recognizing Palestine’s independence would be in line with what the majority of Estonians would consider the right thing to do, given our national character and values. Granted, the Middle Eastern conflict is not covered in the Estonian media with the same rigor as in many other parts of Europe. As a result, general awareness and interest in the topic is relatively low. However, my subjective experience has been that if solicited, most Estonians recognize and support peaceful pursuits of Palestinians to rid themselves of occupation and to establish their own state.

Secondly, this would be a show of solidarity with another small nation that has been occupied by a foreign power since 1967, roughly the same time period that Estonia had been occupied for by the Soviets in 1991. Conditions on the ground, however, defy comparison. Life in Soviet Estonia during the 1970s and 80s was a breeze compared to the West Bank, let alone Gaza. At least Estonians were allowed to use the same roads as Soviet settlers to get from point A to point B within our country – which cannot be said of the West Bank today. Estonia’s solidarity with Palestine is particularly fitting at a time when the Palestinian Authority has made significant progress in institution-building, a fact that even Israel appears to admit.

Thirdly, it would be an affirmation of Estonia’s own sovereignty. Over the past decades, it has not always been obvious that Estonia chooses its foreign policy course with the necessary autonomy expected from an independent state. Estonia’s decision to enter the war in Iraq is a case in point – there was clear pressure to join the "coalition of the willing" despite two-thirds of Estonia’s population being against it. The 20th anniversary of restoring independence would be the right time to prove to ourselves and the world that once in a while, Estonia is capable of making up its own mind on issues of global importance.

Last but not least, this year Palestine continues to actively seek broad international recognition of its independence based on pre-1967 borders. Indeed, given the stalemate in official negotiations, and the incapability of the US and the Quartet to secure any kind of peace agreement, this may be the only remaining option for the Palestinians. As of today, Palestine’s independence has been formally recognized by several Latin American countries (including Brazil, Argentina and Chile) as well as Russia. France, Spain and Ireland have upgraded official embassy status to the Palestinian delegations in their countries. According to Haaretz, Spain may become the first European state to formally recognize Palestine’s independence. The momentum in support of Palestine is clearly there, which will force Estonia to take a stand as well.

But are there good reasons for why Estonia should not support Palestine’s independence among the first nations in Europe?

The fear of upsetting Israel (and by proxy, the United States) should not be one of them. Recognizing Palestine’s independence should not be seen as a hostile act towards Israel. The Jewish state can and should be Estonia’s ally and friend in many walks of life – culture, science, business, etc. - just not in the occupation of Palestine, please.

Nor can Estonia stay on the sidelines by arguing that the Middle Eastern conflict is none of our business, something for other nations to sort out. Estonia is already investing its resources in the region, as demonstrated by opening an embassy in Israel in November 2009, followed by a state visit of President Ilves in June 2010. Estonia is even advising the Palestinian Authority on developing e-government capabilities.

Clearly, the region does matter to Estonia.

Finally, one could argue that recognizing Palestine’s independence would be of no consequence; Estonia is too small and insignificant to shape in any way the course of the Middle Eastern conflict. I am convinced, though, that Estonia’s recognition of Palestine’s independence would not remain unnoticed among our neighbors and in the world at large. If Estonia were to take a clear stand on this issue, it might very well force more countries to prioritize the issue, take a stand, and thus help increase international pressure on Israel to eventually stop the occupation.

Fewer than 20 years ago, on August 22, 1991, Iceland became the first foreign state to recognize Estonia’s independence. Needless to say, this was an act of immense symbolic importance for Estonia. Today, there is an Iceland Square in central Tallinn with just one building carrying its address - Estonia’s Ministry of Foreign Affairs. The time is approaching for this very institution to support the pursuit of Palestinian people for freedom in the same spirit Iceland did for us 20 years ago.

This is Estonia’s Iceland Moment – a fundamentally right thing to do and an act of symbolic importance that would be noticed within Estonia and elsewhere in the world.

Oliver Loode

For full text of original article in ERR News, click here.