Wednesday, January 27, 2010

Avaldus holokaustipäeva puhul

Tänasel rahvusvahelisel holokaustipäeval on U-Pööre solidaarne kõigi juutidega, kes kannatasid natsliku Saksamaa hävitustöö ja repressioonide käes ainuüksi tulenevalt oma rahvusest ja religioonist. Ei saa olla kahtlust, et holokausti näol oli tegemist ühe Lääne tsivilisatsiooni süngema peatüki ja mustema häbiplekiga, mida päriselt maha pesta ei õnnestu ilmselt iialgi.

Peame oluliseks, et holokaustipäeva tähendust mõtestataks laiemalt kui ühe ajaloolise protsessi ning selle otseste kavandajate ja täideviijate hukkamõistu. Holokaust on eelkõige hoiatus kogu inimkonnale. Hoiatus sellest, mis võib juhtuda, kui võimule pääseb vaenule ja vastandamisele rajatud ideoloogia, mis heidab kõrvale humanistlikud väärtused ja lakkab kohtlemast inimesi loomult võrdsetena ja austust väärivatena.

Seda kahetsusväärsem on tõdeda, et 65 aastat pärast 2. Maailmasõja lõppu ei ole holokausti õppetund olnud piisavalt selge. Vastutusest vaba ei ole siinkohal ka Iisrael – riik, mille asutamine sai võimalikuks tänu holokausti hukkamõistule rahvusvahelise üldsuse poolt. Palestiina pikaajaline okupeerimine ning palestiina rahva hoidmine ebainimlikes tingimustes alandab eelkõige Iisraeli riiki ja juudi rahvast ennast. Rahvas, kes on sajandite vältel kannatanud nõnda nagu juudid, peaks olema maailmas humanistlike väärtuste eestkostjaks, mitte nende mahasalgajateks. Soovime holokaustipäeval Iisraeli riigile tahet ja jõudu kaitsta neidsamu väärtusi, millest loobumine viis omal ajal Wannsee, Kristallöö ja Auschwitzini. Shalom!

Friday, January 15, 2010

Meeleavaldus ei ole loomanäitus

18. novembril möödunud aastal toimus Tallinnas Toompeal Eesti Põllumeeste Keskliidu korraldatud meeleavaldus, millele olid toodud ka kaks vasikat. Selline pretsedenditu samm on loomade õiguste eest seisvate isikute ja organisatsioonide seas tekitanud pahameelt.

Pöördusin küsimustega Veterinaar- ja Toiduameti poole, et teada saada, kas tõepoolest võimaldab kehtiv loomakaitseseadus kasutada loomi avalikul koosolekul oma poliitilise meelsuse avaldamiseks.

Esimene vastus, mille Veterinaar- ja Toiduametilt sain, oli lakooniline ja kinnitas, et tegu oli seadusele vastava loomade avaliku näitamisega. Loomade näitamine oli kirja kohaselt kooskõlastatud vajalike ametiasutustega.

Kuivõrd loomade avalikku näitamist lubatakse seaduses ammendavalt loetletud juhtudel (loomaaedades, ärilisel eesmärgil loomadega kaupleva isiku poolt ja vajaliku asutusega kooskõlastatult loomanäitusel, -võistlusel, -laadal või -oksjonil), palusin oma järgnevates kirjades nii Veterinaar- ja Toiduametile kui ka Harjumaa Veterinaarkeskusele täpsustada seisukohti loomade kasutamise lubatavuse osas poliitilistel meeleavaldustel ja sain kolmekuningapäeval vastuse. Seekordne kiri Veterinaar- ja Toiduametilt, mis oli samaaegselt vastuseks ka Harjumaa Veterinaarkeskusele esitatud päringule, sisaldas pikemat selgitust ning juriidilist käsitlust.

Kokkuvõtvalt on Veterinaar- ja Toiduameti seisukoht, et loomakaitseseadus võimaldab loomi sellisel avalikul koosolekul näidata ning et tegu on kas siis loomanäitusena käsitletava sündmusega või ärilisel eesmärgil loomade näitamisega.

Mida mõtleb inimene, kui paluda tal ette kujutada loomanäitust? Küllap mõtleb ikka põllumajandusnäituse peale. Antakse välja parima piimaandja auhind ja ümberringi askeldab hordides põllumehi. Meenuda võiks ka koertenäitus või hoopis kasside väljapanek. Küllap mõtles seda sama ka seadusandja, kui ta kirjutas loomakaitseseadusesse sisse, et loomi on lubatud avalikult näidata kohaliku järelevalveasutusega kooskõlastatult loomanäitusel vastavalt loomatauditõrje seadusele.

Toompeal toimunud üritusel oli loomanäitusega ühist vaid niipalju, et ka seal viibis palju põllumehi. Sellega sarnasused lõppevad. Toompeal ei toiminud loomanäitust, vaid meeleavaldus ehk avalik koosolek. See oli avalikus linnaruumis läbiviidud üritus, millel maamehed avaldasid protesti valitsuse poliitika vastu.

Leian, et poliitiline meeleavaldus ei mahu ka ärilisel eesmärgil loomade avaliku näitamise mõiste alla. Või tegeles loomade omanik tõepoolest sel päeval Toompeal oma kahe vasika müümisega? Kahetsusväärne on seejuures, et amet, mille töötajad saavad tasu selle eest, et seisaksid hea loomade eest, tõlgendavad loomade kaitseks välja antud akti loomade huvide vastu. Ei saa nõustuda niivõrd liberaalse suhtumisega seaduse nõuetesse.

Loomade kasutamine meeleavaldustel ei ole hea ega levinud tava. Novembrisündmustega sarnastel üritustel kaasneb alati oht, et rahumeelne ettevõtmine kujuneb kontrollimatuks kaoseks. Sellistel üritustel võib viibida neid, kes on negatiivselt ja agressiivselt meelestatud ja kelle provotseerimiseks piisab mõnikord väga vähesest. Sellisel viisil loomade kasutamise lubatavus on ka eetiliselt küsitav ja taolise pretsedendi loomine ohtlik ning lühinägelik.

Osakem suunata oma raev ja meelepaha kanalitesse, mis targalt talitades aitavad saavutada soovitut. Las sead olla laudas, lehmad karjamaal ja pahane põllumees mõisavalitseja õue peal. Loomakaitseseaduse tõlgendamine peab toimuma eelkõige kooskõlas seaduse mõttega ning nende huve silmas pidades, kelle õiguste kaitseks seadus on välja antud. Avalik koosolek ei ole loomanäitus ja ärilisel eesmärgil poliitilistel meeleavaldustel oma loomi ei näidata - selline peab olema riigi ja avalikkuse suhtumine probleemi.

Urmas Jaagusoo

Sunday, January 10, 2010

Kemplemine kaotab kultuuripealinna

Äsja lahvatanud kultuuripealinna-teemalises sõnasõjas Tallinna abilinnapea ja Eesti Vabariigi kultuuriministri vahel hõigati välja, et mingil hetkel võib Tallinn oma kultuuripealinna tiitlist üleüldse ilma jääda - põhjuseks riigipoolne ebapiisav rahastus. Siiski on ilmselge, et Tallinnalt keegi kultuuripealinna tiitlit ainult rahanappuse tõttu ära ei võta. Euroopa kultuuripealinnadeks on ka varem olnud säästueelarvega halle esinejaid (nt Vilnius eelmisel aastal) ning neid saab olema tulevikus (ilmselt Pécs sel aastal). Osaliselt põhjustab seda kultuuripealinna institutsiooni enda reeglistik – täpsemalt asjaolu, et Euroopa kultuuripealinnu on igal aastal vähemalt kaks (käesoleval aga koguni kolm – lisaks Pécs’ile Essen ja külalisartistina Istanbul).

See omakorda tähendab, et paratamatult toimub igal aastal mitme kultuuripealinna vahel konkurents rahvusvahelise meedia kajastuste ja kultuurituristide külastuste üle. Reeglina ei lõpe see konkurents viigiga, vaid ühe linna sisulise üleolekuga. Näiteks 2008 a. domineeriv Euroopa kultuuripealinn oli Liverpool, mitte Stavanger (Norra). Liverpool suhtus kultuuripealinna aastasse kui unikaalsesse võimalusse luua ärksa loomelinna kuvandit ja paljuski täitis seatud eesmärgid. Kultuuripealinna aasta tulemusel mõeldakse, räägitakse ja kirjutatakse Liverpool’ist teisiti ja märksa positiivsemas võtmes kui enne. Mis omakorda tähendab linna jaoks rohkem külastajaid, rohkem raha.

Ka Tallinn 2011 kaasust tuleks seega vaadelda laiemas kontekstis, täpsemalt kooskõlas meie paarilise, vana hansalinna Turuga. Kes neist kahest suudab Euroopas maha jätta märgi – mitte vaid kultuuripealinna aastal, vaid ka järgnevateks aastateks? Kes kehtestab end selle kultuuripealinnana, kellest räägitakse, keda külastatakse, kes üllatab ja vaimustab?

Esmapilgul näib, et Tallinn alustab mõningase eduga, seda sõltumata Turu võimalikust eelarve-eelisest. Tallinn on ja jääb EL liikmesriigi pealinnaks, mis iseeneses tõstab ka kultuuripealinna tiitli tõsiseltvõetavust – vähemasti Eesti ja Soome linnade kontekstis. Tallinna teiseks eeliseks on … Eesti. Võimaldab ju Eesti ruumiline kompaktsus hõlpsasti kaasata Tallinn 2011 programmi mitte ainult teisi Eesti linnu - vaid kogu riigi loomingulist ja korralduslikku väge. Tallinn 2011 on seega samaväärselt Tallinna kui ka ka muu Eesti võimalus – enamgi veel, kohustus - end Euroopa silmis nähtavamaks ja ahvatlevamaks teha ja üheskoos midagi erakordset saavutada .

Kuid need ja mitmed teisedki eelised on kerged haihtuma, kui pealinna ja riigi vahelise koostöö - mis antud hetkel peaks käima täistuuridel– asemele astub juba nii tuttavaks saanud poliitkemplemine. Mida avarama pilguga vaadata, seda naeruväärsem see jant näib. Iga mõnitav või tüli noriv avalik ütlus linna ja riigi vahel kultuuripealinna teemal uuristab eelkõige meie oma inimeste indu selles projektis kaasa lüüa – olgu siis loomeinimeste, vabatahtlike või ka lihtsalt kultuuripealinna ürituste publikuna. Ja kui me selle kultuuripealinna supi iseendi jaoks ära solgime, miks peaksid seda tahtma helpida teised? Nii me annamegi oma kohaturundusliku stardieelise Turule. Nii me kaotamegi oma Tallinna kultuuripealinna.

On ka teine võimalus. Lõpetada õelutsemine ja asuda sisulisele koostööle linna ja riigi vahel ning hakata teavitama avalikkust oma kordaminekutest, mitte üritada üksteisele verbaalseid väravaid lüüa. Kui juba hirmus ärategemise tuhin peale tulnud, siis võiks üritada Turule ära teha.

Oliver Loode

Monday, January 4, 2010

U-Pööre väljendab solidaarsust Vene inimõiguslastega


1.01.2009, Otepää

31. detsembril 2009. Moskvas toimunud igakuisel "Mittenõustujate miitingul", kus oma meelt väljendasid ligi 400 süsteemivälise opositsiooni ja inimõiguslaste esindajat, vahistas miilits vähemalt 60 inimest. Nende seas oli ka Venemaa teenekamaid inimõiguste eest võitlejaid, 82-aastane Ljudmilla Aleksejeva. Veel kahe nädala eest omistas Europarlament pr. Aleksejevale, koos organisatsiooni "Memoriaal" kaasvõitlejate Oleg Orlovi ja Sergej Kovaljoviga, Sahharovi-nimeline preemia teenete eest inimõiguste eest võitlemisel. Kuigi vahistatud miitingulised vabastati enne keskööd, oli siiski tegemist äärmiselt brutaalse käitumisega rahumeelsete demonstrantide suhtes, mis oli vastuolus ka Venemaa enda konstitutsiooniga, mille paragrahv 31 garanteerib kodanikele rahumeelsete meeleavalduste läbiviimise õiguse. U-Pööre soovib siinkohal väljendada igakülgset solidaarsust miitingul osalejatega, nende seas Ljudmilla Aleksejeviga, kelle ees Venemaa president Dmitri Medvedev - kui hea koduse kasvatuse saanud Piiteri poiss - peaks meie hinnangul isiklikult vabandama. Või siis häbist maa alla vajuma.

Soome-ugri noorte majandusfoorum Komi-Permimaal

26.10.09. Otepää

23-25.oktoobril toimus Permis ja Kudõmkaris esmakordselt "Rahvusvaheline Soome-Ugri Noorte Sotsiaalmajanduslik Foorum", kus osales ligi 150 noort soome-ugrilast Venemaalt, lisaks eksperdid Venemaalt, Ungarist ja Eestist (sh siinkirjutaja). Foorumi eesmärgiks oli kaardistada koostöövõimalusi kodanikuühiskonna ja ettevõtluse arendamise teemadel eelkõige Venemaa soome-ugri noorte seas, kuid ka rahvusvahelise soome-ugri võrgustike raames. Taoline eesmärgipüstitus lähtus korraldajate (sh Permi Krai, MAFUN jt) tõdemusest, et soomeugri rahvaste elujõulisuse tagamiseks peab noorem põlvkond senisest hoogsamalt kaasa lööma ühiskondlikus elus, olema novaatorlikum ja ettevõtlikum. Õilis ja tänuväärt eesmärk, aga kuidas seda saavutada? Pean tunnistama, et ammendavaid vastuseid seekordne üritus ei andnud, kuid mõningaid orientiire siiski. Oma ettekandes "Kultuuripärand kui majandusarengu instrument" näitasin Eesti ja Iirimaa kogemuste põhjal, et rahvuslik kultuuripärand tõepoolest sisaldab endas majanduslikku väge, mida targa tegutsemise korral on võimalik rakendada sellesama kultuuri alalhoidmiseks ja edasiarendamiseks. Mitmed Eesti näited – kasvõi Viljandi Folk, haabjamatkad Soomaal või rahvuspapud – innustasid noori soome-ugrilasi mõtlema sarnastele võimalustele oma kodukandis. Siinkohal on põhjust ka meil Eestis endilt küsida: kas ja kuidas saaksime omalt poolt kaasa aidata ettevõtlikkuse, ettevõtlusoskuste kasvatamisele hõimurahvaste seas? Kuigi sellise uue soome-ugri koostöösuuna tasuvust on veel vara hinnata, võin foorumil loodud kontaktide põhjal kinnitada, et uks on meile avatud ja võimalik tööpõld lai.

Oliver Loode Kudõmkaris 24.10.09