Kodanikuühiskond ja tuumateadus

Viimastel aastatel on Eestis hakatud rääkima vajadusest ümber vaadata energeetika valdkond ja otsida uusi ja tasuvamaid mooduseid energia tootmiseks, et kindlustada meie sõltumatust ja kaitset. On välja käidud ideed Eesti oma tuumajaamast ja alternatiivina mõte osalusest Leedu vastavas projektis. Sellest esimesest tahaks aga paar sõna kodanikuühiskonna valguses rääkida.

On ilmne, et riigi valitsus on võtnud tuumaenergiat pooldava hoiaku. Energiahiiule (väikese Eesti mõistes) Eesti Energia on antud luba läbi viia uuringud Suur-Pakri saarel, et selgitada välja selle asukoha sobivus tuumajaama ehitamiseks. Ajakirjanduses on tehtud agaralt lobby-tööd.

Täna on tuumajaama vastaste jaoks õige hetk ruuporid suule võtta ja valju häälega öelda, mida öelda on. Kui meid üldse kuulda võetakse, siis on aeg selleks käes nüüd ja praegu!
Soovin juhtida tähelepanu mõnele faktile ja ka oletusele, mis puudutab tuumaenergia kasutusele võttu meie väikeses riigis ja meetodeid, mida kasutatakse rahva lollitamiseks.

Miks häirib mõte tuumajaama ehitamisest Eestisse?
Kindlasti segab mõte tuumaenergeetikast kui miski, mis toob eredalt meelde 80-ndate aastate keskpaigas toimunud katastroofi Nõukogude Liidus, millest olime mõjutatud ka meie tolleaegses Eesti NSV-s. Täna teame, et tegu oli lörri läinud katsetusega. Ma julgen väita, et selle katse juures viibisid valdavalt teadlased, millest omakorda söandan järeldada, et ükskõik kui kompetentsed me ka ei oleks, inimlik eksimus ei ole kunagi 100 % välistatud.

Isegi kui me välistame inimliku eksimuse, siis tuleb mängu force majeure, asjaolud mida me juhtida ei suuda. Me ei ela seismiliselt sama aktiivses piirkonnas kui jaapanlased, kuid siinmail on esinenud maavärisemisi. Väidet, et meil ei juhtu eales midagi samalaadset saab kinnitada üksnes teatud tõenäosuse astet kasutades, mitte eales ei saa me aga väita 100%-liselt, et elame rahulikus paigas ja igasugune maavärinast otseselt või kaudselt tulenev mõju on välistatud.

Tuumajaama juures häirib see, et ta toob endaga kaasa kõrgema turvariski.
On vaidlematult fakt, et tuumajaam on strateegiline objekt nii energia tootmise kui ka julgeoleku mõttes. Me ise joonistame oma seljale märklaua.

Küllap on tuumajaama pooldajate esimene põhjendus see, et vastuseis põhineb paljuski emotsioonidel ja sellel ei ole teadusega mingit pistmist. Seejärel kasutatakse tugevamaid relvi nagu väidet "te ei ole tuumateadlased, te ei tea sellest midagi." Küsiks seepeale vastu, kas selleks, et väita, et revolver on ohtlik, peab olema relvaekspert. Sugugi mitte! Ka selleks, et väita, et tuumajaam on ohuks meile kõigile, ei pea olema tuumateadlane. Meil kõigil on õigus oma arvamust selles küsimuses välja öelda ja seda sõltumata meie hariduslikust taustast. Ja otsus, kas rajada tuumajaam või mitte, ei pea ja ei saagi, tugineda üksnes teaduslikel faktidel. Üks akadeemik väitis aastaid tagasi, et tuumajaam on ohtu, tuues näiteks Jaapani kui maavärinate rohke piirkonna ja selle, et enamus sealsest energiast saadakse tuumajaamadest. Täna toodud näide enam ei sobi. Nõnda ei saa me kõike uskuda, mida meile räägitakse isikute poolt, kes on Teaduste Akadeemia liikmed. Me peame usaldama oma kõhutunnet ja talupojamõistust.

Mind teeb murelikuks viis, kuidas valitsus on tuumaenergiaküsimust lahendama hakanud. Nad ei ole alustanud algusest, vaid keskpaigast. Kui Eesti Energiale väljastati uuringuluba, võis siit-sealt kosta nurinat, algatati allkirjade kogumine. 01. septembriks 2010 olid allkirjad Pakri tuumajaama vastu andnud veidi üle 3000 inimese.

Alatu on olnud kodanikuühiskonna ühe toimimise vahendi- mittetulundusliku ühingu asutamine eesmärgil propageerida tuumajaama rajamise ideed. Mittetulundussektor on kodanikuühiskonna sektor, see ei ole avaliku võimu mängumaa. Sellist vahendit ei ole eetiline kasutada valitsuse poliitika ellu viimiseks. Olgu siinkohal argumendiks ka see, et riigil on omad institutsioonid, mida selleks kasutada. Ometi on asutatud MTÜ Eesti Tuumajaam, mis on oma missiooniks võtnud küll tuumaenergia küsimuse arutelu ning poolt ja vastu seisukohtade tutvustamise, kuid mis oma sõnades ja tegudes on ilmselgelt ebaobjektiivne ja tundub töötavat valitsuse käepikendusena. Ühingu liikmeks on valitsupartei juhatusse kuuluv isik ja ühingu juhtivatest isikutest kaks kuuluvad samuti koalitsioonierakonna ridadesse. Ei saa olla kaksipidi mõtlemist otsides tõendeid seostest valitsuse poliitika ja konkreetse ühingu tegevuse vahel.

Me ei pea ühingu juhtkonda kuuluvate isikute nimesid lugedes kaua kahtlema selle mtü tegelikus eesmärgis. Asjaolu, et mtü-sse kuuluvad äri ja teadusega seotud isikud, lubab järeldada kaht asja- tuumajaama rajamisest Eestisse kavatsevad kasu lõigata üsna mitmed, aga mitte liiga paljud (see tähendab kasu lõikavad valitud) ja tuumajaama vastaste argumendid kavatsetakse teaduslike faktidega pihuks ja põrmuks teha jättes mulje nagu oleks tegu rahva seast võrsunud arukate inimeste algatusega- mittetulundusliku ühingu liikmete kui vaba ühiskonna kodanike arvamusega.

On suur oht, et tuumajaam ehitatakse Eestisse rahvaga aru pidamata. Selleks kartuseks annab alust ka tõsiasi, et Eesti juhtivad ülikoolid on avamas ühist õppekava, mille eesmärgiks on koolitada tulevasi magistrikraadiga tuumaenergeetika spetsialiste tuumaelektrijaamale ja järelvalve organitele Eestis. Õppekavad on tagatud rahastusega Sihtasutuse Archimedes poolt (rahastatakse omakorda riigi- ja eurovahendite arvelt), mis omakorda on kinnituseks sellele, et tuumajaama rajamiseks on selge suund võetud.
Ohuks on ka see, et kevadel toiminud üldvalimistel saadud võitu võib valitsuspartei pidada kaudselt ka tuumajaama Eestisse rajamise heakskiitmiseks- valides neid, andis rahvas oma arvamuse ka tuumajaama osas.
Kartustele lisavad tooni ühe akadeemiku hiljutised väljaütlemised riigimeedias, mille kohaselt tuumajaam Eestisse tuleb niikuinii.

Keskkonnaõiguses kehtib printsiip, mille kohaselt tuleks tegemata jätta see, mille tagajärjed meile veel selged ei ole, tuleks tegemata jätta see, milleks meil teadmised puuduvad. Jaapani katastroofi värske näite varal väidan, et tuumaenergia on keskkonnaohtlik energialiik ja sellega kaasneda võivad negatiivsed mõjud võivad olla ülisuured. Eesti ei ole oma territooriumilt nii suur, et lubada endale riske, mille realiseerumisel muutuks pikaks ajaks elamiskõlbmatuks osa Mandri-Eestist.

Rahvale tuleb anda sõna enne kui nõnda olulises küsimuses poliitkat hakatakse kujundama. Fakt, et rahva poole ei ole seni pöördutud viitab sellele, et meie riigi juhid peavad oma kodanikke tülikateks ja rumalateks. Tuumajaama ehitamise küsimuses tuleb, enne kui selleks järgmisi reaalseid samme astutakase, läbi viia referendum, millele aga ei tohi eelneda mingisugust valitsuse poolset propagandat.

Erinevalt tuumateadusest on kodanikuühiskonna reeglid lihtsad- rahvalt tuleb arvamust küsida ja vaid siis saame rääkida demokraatiast kui rahva võimust.