MAFUNi president Tartus

22. oktoobril 2010 esines Tartus Lille Majas Soome-Ugri Rahvaste Noorteassotsiatsiooni MAFUN president Aleksei Tsykarev.

Oma ettekandes keskendus Aleksei MAFUNi kui soome-ugri noorte katusorganisatsiooni tegevusele ja tulevikuplaanidele. Kõlama jäi mõte, et MAFUN peab senisest rohkem tähelepanu pöörama rahvusvahelistumisele, seda nii soome-ugri rahvaste vahel kui ka kõigi teiste põlisrahvastega üle maailma. Heaks võimaluseks selleks on MAFUNi osalemine ÜRO Põlisrahvaste Foorumil, kus Aleksei esines sel aastal etteandega olukorrast hõimurahvaste noorte seas Venemaal.

Kui tavapäraselt on MAFUNi tegevus keskendunud soome-ugri kultuuriprojektidele, siis üha enam tähelepanu on hakatud pöörama sotsiaalsetele ja majanduslikele teemadele. Nii näiteks korraldab MAFUN sel aastal järjekordse Soome-Ugri Noorte Sotsiaalmajandusliku Foorumi, mis leiab aset detsembris Permis. Foorumi keskmes on 'etnomajandus' - ehk siis küsimus sellest, kuidas on soome-ugri identiteeti ja kultuuripärandit võimalik rakendada ettevõtluses (nt muusika-, moetööstuses ja turismisektoris) ning kuidas sellest luua positiivset majanduslikku hooba soome-ugri rahvaste ja piirkondade jaoks.

Tartu Lille Maja noortekohvikus toimunud ettekandele järgnes vabas õhkkonas arutelu, kus käsitleti erinevaid hõimurahvastega seotud teemasid, sh hõimurahvaste keelepesade toimimist Venemaal ja võimalusi Eesti noorteorganisatsioonide aktiviseerimiseks soome-ugri suunal. Aleksei Tsykarevi sõnul on MAFUN väga huvitatud uutest liikmetest ja koostööpartneritest Eestist. Ka U-Pööre jätkab koostööd MAFUN-iga ning loodab saada MAFUN-i täisliikmeks 2011 a. sügisel, kui toimub MAFUNi korraline kongress.

Soome-Ugri Rahvaste Noorteassotsiatsiooni president esineb Tartu Lille Majas

2010. aastal tähistab oma 20. sünnipäeva Soome-Ugri Rahvaste Noorteassotsiatsioon MAFUN (http://torama.ru/mafun).Tänaseks on sellel peamiselt Venemaal tegutseval organisatsioonil ette näidata mitmeid kordaminekuid, kuid veelgi enam väljakutseid seisab ees. Kindlasti kuulub nende sekka MAFUNi rahvusvahelise profiili tõstmine, sealhulgas koostöö tihendamine Eesti noorteorganisatsioonidega.
Just sel eesmärgil külastab Eestit MAFUN-I president Aleksei Tsykarev, kes peab reedel, 22.oktoobril kell 18 Tartu Lille Majas (Lille tn 9) ettekande teemal ‘Soome-ugri noorsoo-liikumine Venemaal: hetkeseis, väljavaated ja koostöövõimalused Eestiga’. Ettekandele järgneb vabas vormis arutelu.
Üritusele on oodatud kõik, keda kõnetab meie hõimurahvaste käekäik ning kes on valmis ühise soome-ugri asja ajamisse oma aega ja energiat panustama.
Ürituse korraldaja on MTÜ U-Pööre (http://u-poore.blogspot.com/). Täpsem info: Oliver Loode (tel. 513 2992).

U-Pööre on liitumas Soome-Ugri Rahvaste Noorte Liiduga MAFUN

11-12.märtsil Joškar-Olas (Marimaal) toimunud Soome-Ugri Rahvaste Noorte Liidu MAFUN juhatuse koosolekul toetati U-Pöörde soovi astuda MAFUN-i liikmeks. Ametlikult on U-Pöörde liikmelisus kavas vormistada pärast MAFUN-i ümberregistreerimist rahvusvaheliseks organisatsiooniks vastavalt Vene Föderatsiooni seadustele - protsess, mis võib väldata mõned kuud.

Soov astuda MAFUN-i liikmeks väljendab U-Pöörde tahet kaasa aidata soome-ugri rahvaste senisest tihedamale suhtlemisele ja koostööle mitmesugustes valdkondades, sh vaimse kultuuripärandi säilitamine, kodanikuühiskonna arendamine ja ettevõtlusalane koostöö. U-Pöörde jaoks on igati põhjendatud koostöö hõimurahvaste noorteorganisatsioonidega, kuna just noorema põlvkonna soomeugrilaste seas võib kohata värskeid ja loovaid ideid soome-ugri rahvusvahelise koostöö arenguvõimalustest 21. sajandi alguse keerukates, kuid siiski lootustandvates tingimustes.

Soome-ugri Rahvaste Noorte Liit MAFUN on rahvusvaheline soltumatute uurali (soome-ugri ja samojeedi) rahvaste noorsooühingute katusorganisatsioon. Organisatsiooni peamiseks eesmärgiks on säilitada ja arendada uurali kultuure ja keeli ning levitada infot nende kohta. 2010. aasta aprillis tähistab MAFUN oma asutamise 20. aastapäeva.

Ljudmilla Aleksejeva: ‘Tunnen, kuidas Venemaa kodanikuühiskond kasvab!’

Täna toimus Tallinnas teeneka Vene inimõiguslase Ljudmilla Aleksejeva loeng olukorrast Venemaal. Avatud Eesti Fondi poolt korraldatud loengusarja ‘Venemaa hääled‘ avaürituse publiku seas oli esindatud ka U-Pööre. Järgnevalt põgus kokkuvõte pr. Aleksejeva mõtetest.

• Venemaa on vabam ja demokraatlikum ühiskond kui omaaegne Nõukogude Liit, kuid mitte piisavalt vaba ja demokraatlik. Kui nõuka-ajal oli tsensuur totaalne ja teisitimõtlemise eest pandi inimesi vangi, siis nüüd võib teisiti mõelda ja neid mõtteid ka väljendada, kuid seda väga piiratud publikule. Tõeline massimeedia on siiski riigi kontrolli või juhtimise all.
  
• Inimõiguslastel on Venemaal tööpõld lai. Seejuures ei sea inimõiguslased nagu pr. Aleksejeva poolt juhitav Moskva Helsingi Grupp endale politiilisi ambitsioone – nende ülesandeks on tagada inimõiguste järgimist sõltumata hetkel valitsevast võimust. Üheks juriidiliseks aluseks inimõiguslaste tegevusele on Venemaa enda põhiseadus. Näiteks selle 31. paragrahv, mis tagab kogunemisvabaduse, kuid mida igapäevaselt sageli ei järgita. Tänastest Venemaa inimõiguslastest on saanud omaenda riigi põhiseaduse valvekoerad.
• Vaatamata mitmetele demokraatlikku arengut takistavatele teguritele on kodanikuühiskond Venemaal siiski jõudsalt arenemas. Täpset ülevaadet kodanikühenduste ja –liikumiste arvust ja nendega seotud inimestest ei ole kellelgi – ei riigil ega ka pr. Aleksejeval endal. Põhjuseks karm bürokraatia MTÜ-de asutamiseks ja käigushoidmiseks. Selle tulemusel on suur osa Venemaa kodanikuühiskonnast ametlikult registreerimata ja amorfne. Ühiskondlikud protestiliikumised (nt autojuhtide ja põllumeeste liikumised) tekivad spontaanselt, aktsioone kavandatakse interneti teel sotsiaalmeedia kanalite kaudu. Siiski on pr. Aleksejeva veendunud, et sisuliselt on kodanikuühiskond viimastel aastatel hoogsalt kasvanud ning kujutab endast üha suuremat ühiskondlikku jõudu, millega on oma otsustes arvestama hakanud ka Kreml. Üheks näiteks sellest on Stalini mälestusega seonduv - väidetavasti just kodanikuühiskonna survel ilmselt ei võimaldata Moskva linnapeal palistada Suure Isamaasõja võidu 65. aastapäeva pidustustel linnatänavaid Stalini piltidega.
  
• Kui kahe aasta eest, oma 80. Juubelil, väljendas pr. Aleksejeva lootust, et 10-15 aasta pärast saab Venemaa olema vaba ja demokraatlik riik, siis vahepealsed aastad pole tema optimismi kahandanud, pigem on nad seda veelgi süvendanud. Olulist osa mängib siin jällegi kodanikuühiskonna vahepealne areng.
  

U-Pööre tunnustab Venemaa inimõiguslaste (nagu seda on Ljudmilla Aleksejeva poolt juhitav Moskva Helsingi Grupp, ühendus ‘Memorial’ jt) tegevust ning soovib neile edasiseks jõudu ja jaksu. On, mille nimel pingutada ja mille poole püüelda.

65 aastat Dresdeni pommitamisest

Täna, 65 aastat tagasi toimus Dresdeni pommitamine Briti ja USA lennukite poolt. Sündmus, mis oma dramaatilisuse poolest jääb igaveseks märkima ühe 20. sajandi veriseima verstaposti-II maailmasõja koledusi. Erinevatel andmetel hukkus pommirahe all 320 000 kuni 500 000 inimest ja hävis kogu linn. Tsiviilelanike hukkumine sõjalistes operatsioonides ei ole võõras ka meile, eestimaalastele. Pea aasta võrra varem aset leidnud märtsipommitamine Tallinnas on meie mällu söövitanud pildid varemetes vanalinnast, kaotatud lähedastest, eluasemetest ja kultuuriväärtusest.

Sel ajaloolisel hetkel ühendab U-Pööre oma käed täna Dresdenis korraldatud inimketti, millega mõistab hukka rünnakud tsiviilelanike vastu ning samas avaldab protesti paralleelselt toimuva neonatsliku marsi vastu, millel hoolimata katsetest seda keelustada saksa kohus siiski toimuda lasi. On kurb, et JLO (Junge Landsmannschaft Ostdeutschland) ja NPD soovivad seda päeva ära kasutada endi huvides.

Nie Wieder!!!

Avaldus holokaustipäeva puhul

Tänasel rahvusvahelisel holokaustipäeval on U-Pööre solidaarne kõigi juutidega, kes kannatasid natsliku Saksamaa hävitustöö ja repressioonide käes ainuüksi tulenevalt oma rahvusest ja religioonist. Ei saa olla kahtlust, et holokausti näol oli tegemist ühe Lääne tsivilisatsiooni süngema peatüki ja mustema häbiplekiga, mida päriselt maha pesta ei õnnestu ilmselt iialgi.

Peame oluliseks, et holokaustipäeva tähendust mõtestataks laiemalt kui ühe ajaloolise protsessi ning selle otseste kavandajate ja täideviijate hukkamõistu. Holokaust on eelkõige hoiatus kogu inimkonnale. Hoiatus sellest, mis võib juhtuda, kui võimule pääseb vaenule ja vastandamisele rajatud ideoloogia, mis heidab kõrvale humanistlikud väärtused ja lakkab kohtlemast inimesi loomult võrdsetena ja austust väärivatena.

Seda kahetsusväärsem on tõdeda, et 65 aastat pärast 2. Maailmasõja lõppu ei ole holokausti õppetund olnud piisavalt selge. Vastutusest vaba ei ole siinkohal ka Iisrael – riik, mille asutamine sai võimalikuks tänu holokausti hukkamõistule rahvusvahelise üldsuse poolt. Palestiina pikaajaline okupeerimine ning palestiina rahva hoidmine ebainimlikes tingimustes alandab eelkõige Iisraeli riiki ja juudi rahvast ennast. Rahvas, kes on sajandite vältel kannatanud nõnda nagu juudid, peaks olema maailmas humanistlike väärtuste eestkostjaks, mitte nende mahasalgajateks. Soovime holokaustipäeval Iisraeli riigile tahet ja jõudu kaitsta neidsamu väärtusi, millest loobumine viis omal ajal Wannsee, Kristallöö ja Auschwitzini. Shalom!

Meeleavaldus ei ole loomanäitus

18. novembril möödunud aastal toimus Tallinnas Toompeal Eesti Põllumeeste Keskliidu korraldatud meeleavaldus, millele olid toodud ka kaks vasikat. Selline pretsedenditu samm on loomade õiguste eest seisvate isikute ja organisatsioonide seas tekitanud pahameelt.

Pöördusin küsimustega Veterinaar- ja Toiduameti poole, et teada saada, kas tõepoolest võimaldab kehtiv loomakaitseseadus kasutada loomi avalikul koosolekul oma poliitilise meelsuse avaldamiseks.

Esimene vastus, mille Veterinaar- ja Toiduametilt sain, oli lakooniline ja kinnitas, et tegu oli seadusele vastava loomade avaliku näitamisega. Loomade näitamine oli kirja kohaselt kooskõlastatud vajalike ametiasutustega.

Kuivõrd loomade avalikku näitamist lubatakse seaduses ammendavalt loetletud juhtudel (loomaaedades, ärilisel eesmärgil loomadega kaupleva isiku poolt ja vajaliku asutusega kooskõlastatult loomanäitusel, -võistlusel, -laadal või -oksjonil), palusin oma järgnevates kirjades nii Veterinaar- ja Toiduametile kui ka Harjumaa Veterinaarkeskusele täpsustada seisukohti loomade kasutamise lubatavuse osas poliitilistel meeleavaldustel ja sain kolmekuningapäeval vastuse. Seekordne kiri Veterinaar- ja Toiduametilt, mis oli samaaegselt vastuseks ka Harjumaa Veterinaarkeskusele esitatud päringule, sisaldas pikemat selgitust ning juriidilist käsitlust.

Kokkuvõtvalt on Veterinaar- ja Toiduameti seisukoht, et loomakaitseseadus võimaldab loomi sellisel avalikul koosolekul näidata ning et tegu on kas siis loomanäitusena käsitletava sündmusega või ärilisel eesmärgil loomade näitamisega.

Mida mõtleb inimene, kui paluda tal ette kujutada loomanäitust? Küllap mõtleb ikka põllumajandusnäituse peale. Antakse välja parima piimaandja auhind ja ümberringi askeldab hordides põllumehi. Meenuda võiks ka koertenäitus või hoopis kasside väljapanek. Küllap mõtles seda sama ka seadusandja, kui ta kirjutas loomakaitseseadusesse sisse, et loomi on lubatud avalikult näidata kohaliku järelevalveasutusega kooskõlastatult loomanäitusel vastavalt loomatauditõrje seadusele.

Toompeal toimunud üritusel oli loomanäitusega ühist vaid niipalju, et ka seal viibis palju põllumehi. Sellega sarnasused lõppevad. Toompeal ei toiminud loomanäitust, vaid meeleavaldus ehk avalik koosolek. See oli avalikus linnaruumis läbiviidud üritus, millel maamehed avaldasid protesti valitsuse poliitika vastu.

Leian, et poliitiline meeleavaldus ei mahu ka ärilisel eesmärgil loomade avaliku näitamise mõiste alla. Või tegeles loomade omanik tõepoolest sel päeval Toompeal oma kahe vasika müümisega? Kahetsusväärne on seejuures, et amet, mille töötajad saavad tasu selle eest, et seisaksid hea loomade eest, tõlgendavad loomade kaitseks välja antud akti loomade huvide vastu. Ei saa nõustuda niivõrd liberaalse suhtumisega seaduse nõuetesse.

Loomade kasutamine meeleavaldustel ei ole hea ega levinud tava. Novembrisündmustega sarnastel üritustel kaasneb alati oht, et rahumeelne ettevõtmine kujuneb kontrollimatuks kaoseks. Sellistel üritustel võib viibida neid, kes on negatiivselt ja agressiivselt meelestatud ja kelle provotseerimiseks piisab mõnikord väga vähesest. Sellisel viisil loomade kasutamise lubatavus on ka eetiliselt küsitav ja taolise pretsedendi loomine ohtlik ning lühinägelik.

Osakem suunata oma raev ja meelepaha kanalitesse, mis targalt talitades aitavad saavutada soovitut. Las sead olla laudas, lehmad karjamaal ja pahane põllumees mõisavalitseja õue peal. Loomakaitseseaduse tõlgendamine peab toimuma eelkõige kooskõlas seaduse mõttega ning nende huve silmas pidades, kelle õiguste kaitseks seadus on välja antud. Avalik koosolek ei ole loomanäitus ja ärilisel eesmärgil poliitilistel meeleavaldustel oma loomi ei näidata - selline peab olema riigi ja avalikkuse suhtumine probleemi.

Urmas Jaagusoo

Kemplemine kaotab kultuuripealinna

Äsja lahvatanud kultuuripealinna-teemalises sõnasõjas Tallinna abilinnapea ja Eesti Vabariigi kultuuriministri vahel hõigati välja, et mingil hetkel võib Tallinn oma kultuuripealinna tiitlist üleüldse ilma jääda - põhjuseks riigipoolne ebapiisav rahastus. Siiski on ilmselge, et Tallinnalt keegi kultuuripealinna tiitlit ainult rahanappuse tõttu ära ei võta. Euroopa kultuuripealinnadeks on ka varem olnud säästueelarvega halle esinejaid (nt Vilnius eelmisel aastal) ning neid saab olema tulevikus (ilmselt Pécs sel aastal). Osaliselt põhjustab seda kultuuripealinna institutsiooni enda reeglistik – täpsemalt asjaolu, et Euroopa kultuuripealinnu on igal aastal vähemalt kaks (käesoleval aga koguni kolm – lisaks Pécs’ile Essen ja külalisartistina Istanbul).

See omakorda tähendab, et paratamatult toimub igal aastal mitme kultuuripealinna vahel konkurents rahvusvahelise meedia kajastuste ja kultuurituristide külastuste üle. Reeglina ei lõpe see konkurents viigiga, vaid ühe linna sisulise üleolekuga. Näiteks 2008 a. domineeriv Euroopa kultuuripealinn oli Liverpool, mitte Stavanger (Norra). Liverpool suhtus kultuuripealinna aastasse kui unikaalsesse võimalusse luua ärksa loomelinna kuvandit ja paljuski täitis seatud eesmärgid. Kultuuripealinna aasta tulemusel mõeldakse, räägitakse ja kirjutatakse Liverpool’ist teisiti ja märksa positiivsemas võtmes kui enne. Mis omakorda tähendab linna jaoks rohkem külastajaid, rohkem raha.

Ka Tallinn 2011 kaasust tuleks seega vaadelda laiemas kontekstis, täpsemalt kooskõlas meie paarilise, vana hansalinna Turuga. Kes neist kahest suudab Euroopas maha jätta märgi – mitte vaid kultuuripealinna aastal, vaid ka järgnevateks aastateks? Kes kehtestab end selle kultuuripealinnana, kellest räägitakse, keda külastatakse, kes üllatab ja vaimustab?

Esmapilgul näib, et Tallinn alustab mõningase eduga, seda sõltumata Turu võimalikust eelarve-eelisest. Tallinn on ja jääb EL liikmesriigi pealinnaks, mis iseeneses tõstab ka kultuuripealinna tiitli tõsiseltvõetavust – vähemasti Eesti ja Soome linnade kontekstis. Tallinna teiseks eeliseks on … Eesti. Võimaldab ju Eesti ruumiline kompaktsus hõlpsasti kaasata Tallinn 2011 programmi mitte ainult teisi Eesti linnu - vaid kogu riigi loomingulist ja korralduslikku väge. Tallinn 2011 on seega samaväärselt Tallinna kui ka ka muu Eesti võimalus – enamgi veel, kohustus - end Euroopa silmis nähtavamaks ja ahvatlevamaks teha ja üheskoos midagi erakordset saavutada .

Kuid need ja mitmed teisedki eelised on kerged haihtuma, kui pealinna ja riigi vahelise koostöö - mis antud hetkel peaks käima täistuuridel– asemele astub juba nii tuttavaks saanud poliitkemplemine. Mida avarama pilguga vaadata, seda naeruväärsem see jant näib. Iga mõnitav või tüli noriv avalik ütlus linna ja riigi vahel kultuuripealinna teemal uuristab eelkõige meie oma inimeste indu selles projektis kaasa lüüa – olgu siis loomeinimeste, vabatahtlike või ka lihtsalt kultuuripealinna ürituste publikuna. Ja kui me selle kultuuripealinna supi iseendi jaoks ära solgime, miks peaksid seda tahtma helpida teised? Nii me annamegi oma kohaturundusliku stardieelise Turule. Nii me kaotamegi oma Tallinna kultuuripealinna.

On ka teine võimalus. Lõpetada õelutsemine ja asuda sisulisele koostööle linna ja riigi vahel ning hakata teavitama avalikkust oma kordaminekutest, mitte üritada üksteisele verbaalseid väravaid lüüa. Kui juba hirmus ärategemise tuhin peale tulnud, siis võiks üritada Turule ära teha.

Oliver Loode

U-Pööre väljendab solidaarsust Vene inimõiguslastega

Foto pärineb: http://www.kasparov.ru/material.php?id=4B3F176F12D43

1.01.2009, Otepää

31. detsembril 2009. Moskvas toimunud igakuisel "Mittenõustujate miitingul", kus oma meelt väljendasid ligi 400 süsteemivälise opositsiooni ja inimõiguslaste esindajat, vahistas miilits vähemalt 60 inimest. Nende seas oli ka Venemaa teenekamaid inimõiguste eest võitlejaid, 82-aastane Ljudmilla Aleksejeva. Veel kahe nädala eest omistas Europarlament pr. Aleksejevale, koos organisatsiooni "Memoriaal" kaasvõitlejate Oleg Orlovi ja Sergej Kovaljoviga, Sahharovi-nimeline preemia teenete eest inimõiguste eest võitlemisel. Kuigi vahistatud miitingulised vabastati enne keskööd, oli siiski tegemist äärmiselt brutaalse käitumisega rahumeelsete demonstrantide suhtes, mis oli vastuolus ka Venemaa enda konstitutsiooniga, mille paragrahv 31 garanteerib kodanikele rahumeelsete meeleavalduste läbiviimise õiguse. U-Pööre soovib siinkohal väljendada igakülgset solidaarsust miitingul osalejatega, nende seas Ljudmilla Aleksejeviga, kelle ees Venemaa president Dmitri Medvedev - kui hea koduse kasvatuse saanud Piiteri poiss - peaks meie hinnangul isiklikult vabandama. Või siis häbist maa alla vajuma.

Täpsem info: http://www.kasparov.ru/material.php?id=4B3F176F12D43

Soome-ugri noorte majandusfoorum Komi-Permimaal

26.10.09. Otepää

23-25.oktoobril toimus Permis ja Kudõmkaris esmakordselt "Rahvusvaheline Soome-Ugri Noorte Sotsiaalmajanduslik Foorum", kus osales ligi 150 noort soome-ugrilast Venemaalt, lisaks eksperdid Venemaalt, Ungarist ja Eestist (sh siinkirjutaja). Foorumi eesmärgiks oli kaardistada koostöövõimalusi kodanikuühiskonna ja ettevõtluse arendamise teemadel eelkõige Venemaa soome-ugri noorte seas, kuid ka rahvusvahelise soome-ugri võrgustike raames. Taoline eesmärgipüstitus lähtus korraldajate (sh Permi Krai, MAFUN jt) tõdemusest, et soomeugri rahvaste elujõulisuse tagamiseks peab noorem põlvkond senisest hoogsamalt kaasa lööma ühiskondlikus elus, olema novaatorlikum ja ettevõtlikum. Õilis ja tänuväärt eesmärk, aga kuidas seda saavutada? Pean tunnistama, et ammendavaid vastuseid seekordne üritus ei andnud, kuid mõningaid orientiire siiski. Oma ettekandes "Kultuuripärand kui majandusarengu instrument" näitasin Eesti ja Iirimaa kogemuste põhjal, et rahvuslik kultuuripärand tõepoolest sisaldab endas majanduslikku väge, mida targa tegutsemise korral on võimalik rakendada sellesama kultuuri alalhoidmiseks ja edasiarendamiseks. Mitmed Eesti näited – kasvõi Viljandi Folk, haabjamatkad Soomaal või rahvuspapud – innustasid noori soome-ugrilasi mõtlema sarnastele võimalustele oma kodukandis. Siinkohal on põhjust ka meil Eestis endilt küsida: kas ja kuidas saaksime omalt poolt kaasa aidata ettevõtlikkuse, ettevõtlusoskuste kasvatamisele hõimurahvaste seas? Kuigi sellise uue soome-ugri koostöösuuna tasuvust on veel vara hinnata, võin foorumil loodud kontaktide põhjal kinnitada, et uks on meile avatud ja võimalik tööpõld lai.

Oliver Loode Kudõmkaris 24.10.09