Ljudmilla Aleksejeva: ‘Tunnen, kuidas Venemaa kodanikuühiskond kasvab!’

Täna toimus Tallinnas teeneka Vene inimõiguslase Ljudmilla Aleksejeva loeng olukorrast Venemaal. Avatud Eesti Fondi poolt korraldatud loengusarja ‘Venemaa hääled‘ avaürituse publiku seas oli esindatud ka U-Pööre. Järgnevalt põgus kokkuvõte pr. Aleksejeva mõtetest.

• Venemaa on vabam ja demokraatlikum ühiskond kui omaaegne Nõukogude Liit, kuid mitte piisavalt vaba ja demokraatlik. Kui nõuka-ajal oli tsensuur totaalne ja teisitimõtlemise eest pandi inimesi vangi, siis nüüd võib teisiti mõelda ja neid mõtteid ka väljendada, kuid seda väga piiratud publikule. Tõeline massimeedia on siiski riigi kontrolli või juhtimise all.
  
• Inimõiguslastel on Venemaal tööpõld lai. Seejuures ei sea inimõiguslased nagu pr. Aleksejeva poolt juhitav Moskva Helsingi Grupp endale politiilisi ambitsioone – nende ülesandeks on tagada inimõiguste järgimist sõltumata hetkel valitsevast võimust. Üheks juriidiliseks aluseks inimõiguslaste tegevusele on Venemaa enda põhiseadus. Näiteks selle 31. paragrahv, mis tagab kogunemisvabaduse, kuid mida igapäevaselt sageli ei järgita. Tänastest Venemaa inimõiguslastest on saanud omaenda riigi põhiseaduse valvekoerad.
• Vaatamata mitmetele demokraatlikku arengut takistavatele teguritele on kodanikuühiskond Venemaal siiski jõudsalt arenemas. Täpset ülevaadet kodanikühenduste ja –liikumiste arvust ja nendega seotud inimestest ei ole kellelgi – ei riigil ega ka pr. Aleksejeval endal. Põhjuseks karm bürokraatia MTÜ-de asutamiseks ja käigushoidmiseks. Selle tulemusel on suur osa Venemaa kodanikuühiskonnast ametlikult registreerimata ja amorfne. Ühiskondlikud protestiliikumised (nt autojuhtide ja põllumeeste liikumised) tekivad spontaanselt, aktsioone kavandatakse interneti teel sotsiaalmeedia kanalite kaudu. Siiski on pr. Aleksejeva veendunud, et sisuliselt on kodanikuühiskond viimastel aastatel hoogsalt kasvanud ning kujutab endast üha suuremat ühiskondlikku jõudu, millega on oma otsustes arvestama hakanud ka Kreml. Üheks näiteks sellest on Stalini mälestusega seonduv - väidetavasti just kodanikuühiskonna survel ilmselt ei võimaldata Moskva linnapeal palistada Suure Isamaasõja võidu 65. aastapäeva pidustustel linnatänavaid Stalini piltidega.
  
• Kui kahe aasta eest, oma 80. Juubelil, väljendas pr. Aleksejeva lootust, et 10-15 aasta pärast saab Venemaa olema vaba ja demokraatlik riik, siis vahepealsed aastad pole tema optimismi kahandanud, pigem on nad seda veelgi süvendanud. Olulist osa mängib siin jällegi kodanikuühiskonna vahepealne areng.
  

U-Pööre tunnustab Venemaa inimõiguslaste (nagu seda on Ljudmilla Aleksejeva poolt juhitav Moskva Helsingi Grupp, ühendus ‘Memorial’ jt) tegevust ning soovib neile edasiseks jõudu ja jaksu. On, mille nimel pingutada ja mille poole püüelda.